Ei läinudki kaua, et jõuad lähedale ühele eesmärgile: saada aru, et näen und.
Ma olin täna hommikul mitu korda üles ärganud. Öine unenägu ununes juba ammu. Inimesed toimetasid mu ümber pidevalt ja käisid mitu korda äratamas. Korraks aga jäin ma üksi ja uni tuli tagasi - selline poolune seisund.
Mingi osa minust teadis, et olin oma voodis. Mingi osa minust nägi und, aga seda unenägu ehitas justkui see osa, mis teadis, et ma olen voodis. Nii nagu ma mõnikord enne magamaminekut voodis stsenaariume välja mõtlen. Tulin välja majast, kus oli mu endine poiss-sõber, kellest olin just lahku läinud. Osa minust mõtles, et "kui ma nüüd jalad vastu voodijalust pressiks...". Unenäos olin ma järsku kõrghoone katuseserval, varbad vastu äärt pressitud, ja mõtlesin: "Kui ma nüüd siit alla hüppaks ja käed laiali laotaksin, siis ma saaks ju lennata." Ma hakkasin hüppama, aga siis ärkasin üles.
See ei olnud selline olukord, kus ma unenäos oleks miskit näinud, mis mul teada annaks: "Ahjaa, see on ju uni." Otseselt ma ei saanud unenäos aru, et näen und. Lihtsalt mingi ärkvelolev osa minust teadis, et olen voodis, ja et ma saaksin varbaid vastu voodiserva pannes tekitada unenäos sellise tunde, et olen kuskil kõrgel.
Igatahes...väga lahe. Eks ma teen sellest omad järeldused, millised tehnikad mulle paremini sobivad.
No comments:
Post a Comment