Miks otsustasin selle blogi teha?
Vastus on lihtne: et jagada Teiega oma teekonda, mille esmaseks eesmärgiks on jõuda nähtuseni "kirkad unenäod".
Millest selline idee?
Paari päeva eest nägin unes, et ma hõljusin. Ma võin ilmselt ühe käe sõrmedel üle lugeda korrad, kui ma olen unes lennanud või hõljunud - seega harvaesinev tunne, mis on samas maagiline. Miks mitte seda sagedasemaks muuta? Ja nii ma selleni jõudsingi - teekonnale avastamaks viisi, kuidas oma unenägusid juhtida.
Ma olen ka varem, mõne aasta eest, natuke seda teemat uurinud, kuid siis jäi see siiski paremat aega ootama. Paremat aega selles mõttes, et ma ei olnud selle jaoks piisavalt püsiv. Ja ausalt öeldes - ma pole seda praegugi. See on teine põhjus, miks ma "kirgaste unenägude" kasuks otsustasin - et arendada endas omadusi nagu püsivus, sihikindlus ja tahtejõud.
Me magame maha 1/3 oma elust. Miks mitte kasutada seda teadlikult? Kui inimene suudab oma unenägu juhtida, siis võib seda kasutada mitmeti: lõbutsemiseks, hirmudest ülesaamiseks (näiteks minul on jube esinemishirm, saaksin unenägu kasutada näiteks esinemisteks ja presentatsioonideks harjutamiseks), loominguliseks probleemide lahendamiseks jne
Peab tunnistama "kirgastest unenägudest" on võimalik sõltuvusse jääda - põgeneda unenäomaailmasse ärkveloleku reaalsuses eest igal võimalikul ja ka võimatul ajal (nt luisata end haigeks, et saaks kodus "kirgaste unenägude" seltsis aega veeta). Siinkohal soovitan ma (ja loodan, et pean iseenda soovitust meeles), et "kirkaid unenägusid" võib kasutada igapäevases elus leiduvate probleemide lahendamiseks, mitte nende eest põgenemiseks.
Vahepealne märkus: Edaspidi kasutan "kirgaste unenägude" asemel lühendit LD (tuleb ingliskeelsest väljendist "lucid dreaming").
LD on siis ükskõik milline unenägu, milles inimene saab aru, et näeb und. Ma olen enda teada vaid üks-kaks korda aru saanud, et näen und, ja siis ka ärkasin otsekohe üles. LD eeldab, et saades aru, et näed und, suudad sa unenäofaasi säilitada. Kui seda suudad, siis võid teha mida iganes tahad - lennata, veeta aega inimestega, kellega sa muidu koos olla ei saa jne. Ükskõik, mida sa välja suudad mõelda.
Esimene etapp LD'l on mäletada oma unenägusid - mida detailsemalt, seda parem. Sinu tundeid, sind ümbritsevat keskkonda, inimesi, valgustust, lõhnu, maitseid, helisid, tekstuure... Minul on selles suhtes lihtne, et peaaegu igal hommikul mäletan ma vähemalt ühte öist unenägu. Samas on mu unenäod nagu filmid - domineeriv on visuaal ja audio. Mul ei tule praegu küll ühtegi unenägu pähe, kus ma oleks tundnud maitset, lõhna või puudutusi. Nii et selle kallal võiksin töötada.
Hakkasin pidama ka unenäopäevikut (LD juures hädavajalik), kuhu kirjutan üles kõik oma unenäod nii detailselt kui suudan ning lisan iga sissekande/unenäo lõppu seal esinenud nö unenäomärgid - mõtted, tunded, teod ja kujud/vormid, mis on vaid unenägudele omased ja päriselus ei esine või esinevad teistsugusena. Näiteks see sama hõljumine, millest ma hiljuti und nägin. Pikemaajaliselt võib ilmneda unenäomärkide muster - mingid kindlad kujundid, mis esinevad paljudes unenägudes. Neid kasutatakse teise etapi juures.
Teine etapp on unes aru saada, et näed und. Minu jaoks on see praegu väga kauge eesmärk. Kõik mu unenäod tunduvad nii tõelised - ma ei oskagi kahtlustada, et oi, äkki ma näen und. Siin tulevadki appi unenäomärgid. Näiteks hobused. Ma olen nüüd paaril päeval ka hobuseid unes näinud (küll esi-, küll tagaplaanil), ja loodetavasti muutub see mu unenäomärgiks. Ideaalis oleks nii, et kui ma näen hobust või hobuseid, siis peaks kohe tulema pähe küsimus "Kas ma näen und?", ja siis hakkama kohe ümbrust uurima, et kas on veel mingeid märke. On täheldatud, et unenägudes on kõik pidevas muutumises. Võib näiteks ümbrusest mõne liiklusmärgi otsida ja seda mitu korda vaadata - kui märk muudab vahepeal kuju või värvi, siis võib olla kindel, et tegu on unenäoga. Sama on ka digitaalsete kellade või tekstidega - kui näiteks korraks pilku kõrvale pöörates ja siis tagasi kellale/tekstile vaadata ning numbrid/tähed on muutunud või asukohta vahetanud, siis näed samuti kindlasti und. Taipamiseni jõudmine nõuab ka harjutamist ärkvel olles. Seega - vähegi unenäolisema olukorra juures tuleks endalt küsida: "Kas ma näen und?" ja üritada sellele ka tõsiselt vastata, otsides märke, mille järgi otsustada. Näiteks hüpata korra maast lahti ja vaadata, kas maandud ärkveloleku gravitatsioonile vastavalt või jääd kas või natuke kauem õhku. Tegelikult on unenäos unenäolisuse taipamiseks mitmeid tehnikaid ja nende kohta on internetis tohutult palju informatsiooni. Igaüks võib leida oma.
Kolmas etapp on unenäkku püsima jäämine. Enamasti unenägu haihtub, kui sa saad aru, et see on unenägu. Ka selle vältimiseks on erinevaid tehnikaid. Eks ma kirjutan neist lähemalt, kui ma sinnamaani olen jõudnud.
Viimase asjana tahaksin veel kirjutada ühest võimalikust LD kogemusest. Ka see on seotud hõljumisega. Ma pole kindel, et ma sain aru, et näen und, aga ma üritasin meelega hõljuda. See oli vist nii, et sattusin kogemata oma kunagise kooli koridori ja hõljusin. Kui jalad maad puudutasid, siis mõtlesin, et "aga ma võiks seda ju veel proovida". Ma ei mäleta, kas maandumise ja uuesti hõljuda üritamise vahel oli hetk, kus ma sain aru, et näen und. See võis nii olla, kuid siis ma ei pööranud sellele üldse sellist tähelepanu, mis mind üles ärataks.
Oma teejuhina kasutan ma
seda raamatut ning pidevalt tuhnin ka internetis.
Tänaseks oleks ilmselt kõik. Järgmist postitust võib oodata, kui ma oma eesmärgile kas või grammikesegi lähemale jõuan.
Kirgaste unenägudeni!
